Olin kuu aega tagasi ostnud endale reisi Riiga ilumessile. Hinna sisse kuulus sõit Riiga ja tagasi, messipiletid ning kaks ööd messikeskuse kõrval hotellis. Töökaaslane ajas peale, et ma koos temaga sõidaks ja ma ei mõelnud pikalt enne kui nõustusin. Hiljem hakkasin küll mõtlema, et mida ma teen ilumessil kolm päeva. Eelmisel aastal käisin ka, aga siis ma võistlesin ja tänu sellele oli rohkem teha ning põhjust ka kauemaks jääda. Seekord tahtsin enne reisi lausa oma pileti maha müüa, aga ei leidnud ühtki soovijat.
Kuu aega tagasi ma veel ei teadnud, et mu mees saadetakse Rootsi komandeeringusse ja just sellel nädalavahetusel pidi ta korra koju saama, et siis uuesti veel pooleks kuuks minna. Mul ei olnud mingit tahtmist ise selleks ajaks ära sõita. “Kuradi moodne elu,” kirusin mõttes. Olin nädal aega töötanud nagu loom, et korvata neid päevi, mis ma ära olen. Oli päris väsitav teha viis 12-tunnist tööpäeva järjest, kui tavaliselt olen harjunud töötama ülepäeviti või siis maksimaalselt kaks päeva järjest. Olin nii väsinud inimestest ja tööst, et oleks tahtnud terve nädalavahetuse lihtsalt maha magada ja mitte kedagi näha.
Meie buss pidi väljuma reede hommikul 05:00 Balti jaamast. Neljapäeval oli tööpäev. Õnneks viimane klient jäi ära ja sain varem koju, aga ma ei suutnud seda aega eriti kasulikult sisustada, sest reisiärevus tuli kallale. Ignoreerisin täielikult mõtet, et mul tuleb hommikul bussi peale minna ja lasin ajal lihtsalt voolata. Istusin õhtu läbi MSN-is. Mulle ei meeldi eriti reisida. Kui üldse, siis võiks reisida koos lähedaste või sõpradega, aga Rimmaga me pole nii lähedased, et meil koos mingi hullem fun oleks kogu aeg. Öösel mingi aeg läksin vanni ja jõin seal vermutit. Kui välja tulin, vaevas mind juba tappev uni, aga mul polnud asjadki veel pakitud ja ma ei suutnud otsustada, mida selga panna. Järsku tundus, et mul ei ole ühtegi normaalset pluusi ja jope krae peal nägin jumestuskreemi jälgi, mis niiske salfakaga nühkides maha ei tulnud. Masendus haaras mind. Kuu aega oli seda reisi planeeritud ja nüüd ei suuda ma normaalselt riietuda, lähen messile paksuna ja värvimata juustega. See tundus väga tõsise probleemina öösel ja unise peaga. Valisin umbropsu mingid asjad välja, mida hommikul selga panna ja viskasin mõned ajad kotti ka. Siis suigatasin poolteist tundi.
Hommikul jooksin alles pesuväel ja hambahari suus ringi, kui telefon helises ja Rimma teatas, et on autoga juba mu ukse ees. Riietusin välgukiirusel ja jooksin alla, ise mõeldes, et Rimma on hulluks läinud, sest kell oli alles 04:15. Kas ta kavatseb kolmveerand tundi Balti jaama sõita? Rimma istus kõrvalistmel ja tema tusane mees oli roolis. Mees oli tige ja armukade, et Rimma ilma temata reisile läheb. Teadsin, et nad olid juba eelmisel õhtul selle pärast tülitsenud.
Buss läks pilgeni täis ja see oli seesama vana külm ront, mis eelmisel aastalgi. Bussis oli mingi lõbus ja kuumavereline seltskond, kes nõudis, et ventilatsioon töötaks täisvõimsusel. Ma ei võtnud jopet ega kindaid ära, sest nii kuradi külm oli. Meie ümber istus suurem sõpruskond keskealisi vene juuksureid. Üks mees oli oma naisega, mõlemad juuksurid. Max oli ainuke mees bussis peale bussijuhi ja käitus täieliku staarina. Tähelepanust tal puudust ei tulnud. Tema naine ähvardas, et kui ta nii palju teistega pläkutab ja ringi jookseb, siis magab ta hotellis uksemati peal. Meisterjuuksur Max jõi oma USA päritolu hõbeplaskukesest mingit kangemat märjukest ja muutus aina jutukamaks. Tema naisuke, Veronika ütles, et tagasi tuleb Max kuidas ise tahab, sest tema ei hakka ärasõidupäeval teda püüdma ja bussi peale lohistama.
Varsti peale väljasõitu huilgas üks vene juuksur: “A kogda budjet pissipauza i suitsupauza?!” Selle peale läksid teisedki elevile, sest kõik tahtsid juba suitsetada ja pissida. Märjamaa bensukas tehtigi paus. Vastutav tibi ütles ähvardaval häälel, et aega on täpselt kolm ja pool sekundit ja kes õigel ajal bussi ei jõua, see jääb maha. Inimesed voolasid bussist välja ja paus kestis tubli 15 minutit. Hiljem, piiripunktis tehti veel üks paus ja siis oli tibi juba armulikum: “Paus on täpselt 15 minutit, kes õigel ajal bussis pole, jääb maha.”
Buss veeres edasi Riia poole. Paljud magasid, aga jätkus ka seltsimehi unetuid, kes vatrasid omavahel ja kakerdasid mööda bussi ringi. Veronika uinus ja Max kappas naistesse,et rääkida oma mitmetest koertest. Enne uinumist kuulsin veel, kui tore koer oli tal üks vene spanjel, kes elas 11 aastaseks.
Aeg-ajalt ärkasin, sest Veronika oma sõbrannadega lõugas: “Muuusja! Maksiiiim!!! Tõ gdee!?” Lõpuks ei tulnud kisal enam lõppu ja pidin ärkama. Veronika oli täielikult virgunud ja aru saanud, et Musja on ära läinud. Naised pakkusid Maxile kodust kaasa võetud hõrgutisi ja alkot. Ahvatlustele oli raske vastu panna, sest Maxi enda eksklusiivne pudelike oli ammu tühi. “Musja, tõ potshemu menja brosil?!” hõikas Veronika lõunamaiselt madala ja käheda häälega. “Ja tebja ne brosil,” ütles Max. “Ja tebja nezhno polazhil na sidenie shtob´ tebe horosho spalos.” Üleüldine naer. “Tõ shto tam delajesh, Muuusja!?” lõugas Veronika. “Ja soobshajus s kollegami,” teatas Max tähtsalt, aga hakkas siiski loivama oma rämehäälse kaunitari poole.
Loksusime mööda Riia tänavaid. Puhkes arutelu kõneminuti hinna teemal. Keegi soovitas telefonid üldse välja lülitada, sest kõnele vastamine pidi olema kolm korda kallim kui eelmisel aastal. Paljud lülitasidki telefonid välja, sest kartsid, et kliendid hakkavad helistama. Maxi telefon helises. Ta vastas ja rääkis pikalt itaalia keeles. “Pronto, pronto!” ütles Max tähtsalt ja lõpetas kõne. Veronika soovitas tal mitte telefonile vastata, aga Max ütles, et talle on tema kliendid väga tähtsad ja ta ei kavatsegi mõne krooni kokkuhoidmiseks neile ebameeldivusi põhjustada. Üks naine avaldas vaimustust selle üle, et Max nii hästi itaalia keelt räägib. Max ütles, et ta räägib vene, itaalia ja inglise keelt täiesti puhtalt, aga eesti keele eksamil kukkus läbi. “Ma küsisin sellelt tähenärijalt peale eksamit, et mitut keelt ta räägib,” seletas Max nördinult. “Ja kujutage ette, ta ütles mulle, et tema räägib ainult eesti keelt! Eesti on nii väike maa, et iga eestlane peaks oskama vähemalt üht suurriigi keelt. Ma ütlesin, et mulle pole seda eesti keelt vajagi ja tulin tulema.”
Islande hotelli juures roinas kogu seltskond bussist välja. Naised nägid enamvähem normaalsed välja, aga Musja oli vist natuke üle võtnud ja mitte esimest korda elus. Ta kakerdas oma nõtkuvatel peenikestel jalgadel ümber bussi ja vaatas, kuidas Veronika pakiruumist kotte välja sikutab. Maxi nägu oli lai nagu jaamakell ja paistes, silmaalused kottis ja jume lillakas. Minu jaoks väga ühemõttelised sümptomid, mis viitavad pikale joodikukarjäärile. Mul tekkis tülgastus. Tundsin, et olen valel ajal vales kohas. Inimesed olid tulnud siia et ennast nädalavahetusel välja elada, aga mul polnud tuju ennast välja elada, tahtsin hoopis oma “Musjaga” koos olla.
Hotelli fuajees oli kõik samamoodi nagu läinud aastal, ainult natuke väsinum nägi kõik välja. Fuajee keskel seisev graniitsarvedega puust piisoni kuju oli vist vahepeal kirvemõrtsukate hordi ohvriks langenud ja siis tükkidest uuesti kokku pandud. Ta paistis kuidagi kõverik ja ma nägin liimimisjälgi. Üks sarv tundus ka, nagu oleks see piisoni külge äsja poogitud. Udupeen baar purskkaevude keskel oli oma endises hiilguses, aga purskkaevud olid välja lülitatud ja vaatepildina võis joogi kõrvale nautida lubjasette ja muude ollusega kaetud graniitastangut. Eelmisel aastal avaldas hotell mulle muljet, aga sellel aastal tundus kõik naljakas ja kuidagi käkilik. Võibolla ma olen lihtsalt tujukas ja näen maailma vastavalt sellele.
Check in oli alates 14:00. Kell oli 10:30. Panime Rimma koti pakihoidu ja läksime ostukeskusesse hommikust sööma. Mäletasin eelmisest aastast, et seal on teisel korrusel terve rodu erinevaid söögikohti. Võtsime pannkoogid ja kohvi. Siis käisime peldikus hommikumukki tegemas ja läksime messile.
Messil oli kõik nagu ikka. Sain kohe selgeks, et midagi erakordset seal pole. Oli enam-vähem sama kaubamärkide valik, mis Tallinnaski. Otsustasin kaasavõetud latid siiski laiaks lüüa ja hakkasin igasuguseid küünekaunistusi ja värvilisi geele taga ajama. Leidsin mingid värvilised akrüülgeelid, mis pidid toimima nagu ehitusgeelid ja millega pidi olema super teha disaini ja prantslast. Võtsin kaks roosat ja hõbedase. Siis ostsin arutul hulgal kokku igasugu sädelusi. Olime Rimmaga kokku leppinud, et kohtume tunni aja pärast ja otsustame siis, mis edasi teha. Läksin tunni pärast kokkusaamiskohta, aga teda polnud. Kondasin veel tunnikese ringi ja läksin uuesti samasse kohta. Saatsin sõnumi, et ootan teda kokkulepitud kohas. Aga Rimmat ei tulnud. Proovisin helistada, aga ta ei võtnud vastu. Nägin tema tuttavat müügimeest. See ütles mulle, et Rimma oli tükk aega olnud tema boksis, aga nüüd äsja kuhugi kadunud. Läksin tagasi kohtumispaika, pommitasin Rimmat sõnumitaga ja seisin seal 20 minutit, aga Rimma ei tulnud. Mul oli meel must. Uni tuli peale, kell hakkas neli saama, tahtsin hotelli minna, sest õhtul pidi toimuma maailmakuulsa küünedisainiguru Shanskaja koolitus. Tahtsin enne seda veel dushi all käia ja nac magada. Hakkasin minema ja pommitasin veel minnes Rimmat telefonikõnede ja sõnumitega. Kasu ei mingit.
Läksin solvunult hotelli ja mõtlesin, et tore üritus küll, mille eest kaks tonni maksta. Magasin hotellis ja lülitasin telefoni hääletu peale. Rimma helistas mulle vahepeal kaks korda ja saatis sõnumi: “Olen Shanskaja koolitusel. See hakkab juba varsti lõppema. Kus sa oled?” Ma vastasin, et olen juba ammu hotellis ja magan.
Suikusin mingis poolunes ja mu aju tootis minu tahtele allumata mingeid “Kellavärgiga apelsin” stiilis rõvedusi ja õudusi. Ma nägin enda silme ees selgelt igasuguseid inimeste kehaosi ja nende katkemist ning purunemist. Igasugused jätked, sooned, kõõlused, silmad, suguelundid ja nidemed jäid okaste ja kidade otsa kinni, venisid ja katkesid. See kõik oli aegluubis ja muudkui kordus. Alistusin oma saatusele ja vaatasin kannatlikult oma väsinud aju produtseeritud filmi. Olin liiga kurnatud ja tülpinud, et vastikusest väänelda. Lihtsalt ootasin ja mõtlesin, et ühel hetkel peab see ju ära lõppema.
Kell sai pool üheksa. Ärkasin, sest mul sai vastikustest lõplikult kõrini. Rimmat ei olnud, numbrituppa helistas mingi Julia ja tahtis Rimmat banketile kutsuda. Ma lubasin edasi öelda. Rimma sadas kümne minuti pärast tuppa sisse. Viskas oma koti nurka ja ütles, et läheb banketile ja on varsti tagasi. Ta oli juba all fuajees ise Juliaga kokku põrganud. Küsisin, et miks ta ei tulnud, ta ütles, et kohtas palju tuttavaid, kes teda oma boksidesse lohistasid. Ma olin nii tige. Mul justkui polekski muud teha, kui 2000 eegu eest kuskil messikeskuse nurgas seista ja oodata. Rimma lehvis minema ja ma hakkasin nutma. Mõtlesin, et Rünno jõuab võibolla kohe koju aga mina konutan üksi kuskil päraperses hotellis ja vahin muusikakanalit. Saatsin Rünnole sõnumi: “Kas reis läks hästi? Saada sõnum, kui koju jõuad.” Ta vastas, et on juba kodus. Küsisin, kas proovin öise bussi peale saada ja koju tulla. Ta vastas: “Proovi.”
“Muidugi proovin,” mõtlesin ma. Üksi restosse minna tundus mõttetu, tuju oli nagunii paha ja näha ei tahtnud kedagi. Restos söömine on siiski nii kallis lõbu, et seda on mõtet teha seltskonna pärast, aga mitte niisama, et kõhtu täis saada. “Ma ei kuluta oma hotelli eest makstud raha kasulikumalt, kui ma siin veel kaks ööd masendun,” mõtlesin ja hakkasin asju pakkima. Kibestumusega meenutasin, kuidas ma eelmisel aastal passisin samamoodi üksi hotellis, käisin üksi restos oma võitu tähistamas ja siis kell kaks öösel saabus Rimma banketilt ja kutsus mind alla baari, et ma aitaks tal mingite ameeriklastega suhelda, kuna ta ise ei oska ühtki keelt peale vene keele.
Nutsin suurest solvumisest ja koduigatsusest. Kõndisin nutukriimu näoga toast peldikusse silmi pesema ja tuppa tagasi jõudnud, hakkasin uuesti nutma. Niimoodi trampisin päris mitu korda toa ja peldiku vahet. Tundsin ennast juba täitsa tobedalt. Sõin oma kotis olnud võileiva ära. Läksin fuajeesse, küsisin adminnilt, kuidas taksot tellida ja mis kell buss Tallinnasse läheb. Ta lubas mulle ise takso tellida 23:10 ja buss pidi minema 23:40. Rõõmustasin. Läksin veel üles, sest mul oli tund aega. Rimma jõudis ka kohale. Ta ütles, et tal on minu ees piinlik, et ta mind niimoodi üksi jättis ja telefonile ei vastanud. Rääkis vaimustunult banketist, kus mingi itaallane oli ta ära tundnud ja talle hoolega komplimente teinud. Ta oli purjus ja elevil.
Küsisin, kuidas Shanskaja koolitus oli. Rimma ütles, et Shanskaja oli tund aega rääkinud, kuidas küünetehnik peab ikka kohe algusest saadik ennast väärtustama ja küsima oma töö eest kõrget hinda, sest kui alguses teha tööd madalate hindadega, siis moodustub su klientuur ühiskonna põhjakihist ja sa ei hakkagi kunagi hästi teenima. Koolituse lõpus olid kolm tshikki, Shanskaja õpilased näidanud kolme lihtsamat disaini ja Shanskaja ise polnud pintslit kättegi võtnud. Juubeldasin mõttes, et ei olnud seda lollust vaatama läinud.
Mõtlesime, et lähme alla ja teeme ühed dringid kuni ma taksot ootan. Rimma kaebles, et kuidas ma ta siis niimoodi üksi jätan. “Sa jätsid ju mind ka üksi. Seekord ja eelmine aasta,” ütlesin mina. “Ega sul minuta igav ikka ei hakka, sul siin nii palju tuttavaid.” Rimma oli vait. Baaris olid kaks tshikki, kes muudkui tellisid ja tellisid igasuguseid keerulisi kokse ja flirtisid baarmaniga. Me ei jõudnudki midagi võtta. Rimma ütles, et hiljem läheb ka veel üks buss, aga ma olin kindlalt otsustanud esimesega minna. Tahtsin võimalikult vara jõuda, et veel kodus ka magada ja siis normaalselt päeva alustada. Kui ma jõuaks hommikul, siis Rünno juba varsti ärkab ja ma olen päev otsa unine. Veel lollim mõte olnuks terve laupäevane päev sõitmise peale kulutada. Läksin takso peale. Rimma kallistas ja musitas mind. Taksojuht tegi suure ringi läbi terve linna ja kasseeris 7 latti. S.o. 150 eeku. Kui juba bussiga jaamast välja sõitsin, nägin aknast oma hotelli.
Minus ei tekitanud see taksojuhi tõmblemine isegi mitte viha. Olin ometi koduteel ja see oli kõige tähtsam. Nutsin bussis veel, sest kuidagi sita maitse oli kogu see reis mulle jätnud. Ise imestasin, et kust need tunded muudkui tulevad. Kui lõpuks üle Eesti piiri sõitsime, läks ängistus üle ja tundsin, et olen juba peaaegu kodus. Bussis tukkusin ja reis läks kokkuvõttes väga kiiresti. Pool kolm olin Pääskülas. Haruteelt helistasin ja tellisin takso. See seisis ja ootas mind juba, kui Pässa jõudsin, 03:45 olin kodus. Sõit maksis 100 krooni. Tulin tuppa, Rünno nohises teki all. Võtsin pimedas riidest lahti ja pugesin ta kõrvale. Kui ma voodisse ronisin, tegi ta silmad lahti ja vahtis mind unesegaselt nagu näeks tonti. Siis tundis mu ära, krabas kaissu ja ma magasin hommikuni sügavalt ja unenägudeta. Ärgates Rünno kõrval tundus kogu reis nagu üks pikk ja segane unenägu. Auk minu eelarves muidugi kinnitab selle tõelisust J
http://www.youtube.com/watch?v=l4t44O-B248
