Külaelu

Aasta 2009 algas külaelu keskse kangelasena. Kõik külajutud pajatasid aina minust, külakellad töötasid ennastohverdavalt nagu rindereporterid. Puhkamata. Söömata. Juues. Siiski. Fantaasiale voli andes. Ma pole kunagi kuulus olnud. Alguses oli ehmatav ja isegi ärritav, et terve külakogukond tegeles minu personaalküsimusega. Nüüd olen juba ära harjunud ja päris tore on. Kuulsus on vist pähe löönud…

Ma pole ka  kunagi tunda saanud sellist muret ja hoolt, mis mulle praegu osaks saab. See on liigutav ja armas. Minu koletislik pale on päevavalgele tulnud. Külaelanikud muretsevad siiski minu pärast. Kas ma olen ikka terve. No, ei ole. Tegelikult söön ma väikseid lapsi hommikusöögiks ja õhtuti telekavaatamise asemel piinan loomi. Tore on tunda, et alati on kuskil keegi kes minu  pärast muretseb ja minu käekäigu vastu huvi tunneb. Küll haiget huvi, aga asi seegi. Tahan tänada kõiki, kes on minu peale mõelnud, minu pärast muretsenud ja mulle noil raskeil päevil kaasa elanud.

Kaootiline Ana

Käisin kinos ja üle pika aja nägin filmi, mis tõesti ka muljeid tekitas. „Kaootiline Ana“ oli ilus, lihtsameelne ja südamlik film. Naivism kui žanr omandas minu jaoks uue tähenduse. Film kutsus esile palju tundeid väga laial skaalal, aga kohati hakkas naiivne ja lihtsakoeline süžee segama filmi sisseelamist. Peategelase näitlejatöö oli tasemel. Mõned kõrvaltegelased tundusid ülemängitud ja rollid olid liiga stereotüüpsed. Ülesehituselt oli film väga dünaamiline. Hea absurdihuumor ja igavikutunnetus, äärmuslik inimlik traagika ja argielu lihtsus ning inimsuhete soojus olid läbipõimunud ja vaheldusid ehmatavalt kiiresti. Vähemalt minu jaoks. Väga armas ja groteskne filmielamus. Meeldisid maalid, mis illustreerisid filmi ja muutsid selle kunstiliseks tervikuks. Arusaamatuks jäi stseen hobuse türaga. See ei sobitunudki konteksti. Kuni lõpuni. Aga põnev oli vaadata ikka :P

Truup

Ostsin Sõle Statoilist endale õhtusöögi ja istusin trolli peale. Sõitsin üle oja, mis on peale Meremeeste haiglat. Sinna pannakse uut truupi. Truup toodi juba nädal tagasi sinna ja siis ta kõhutas õhtupimeduses üksi kraavikaldal, kui töötajad olid juba ammu koju läinud. Vihma sadades tegi ta õõnsat häält ja läikis hõbedaselt. Täna oli ta valgesse niiskuskindlasse linasse mässitud ja kraavi asetatud. Kopp pudistas talle kruusa peale. Kui ma seda nägin, tuli mul miskipärast nutumaik suhu. Inimesed muudkui teevad midagi. Ja natukese aja pärast see jälle ei kõlba, riivab kellegi ilumeelt ja siis tehakse uuesti. Keegi kirjutab projekti. Keegi surub selle läbi. Keegi leiab sponsorid. Keegi palkab töölised. Keegi toodab suure, vihma käes õõnsalt kumiseva toru. Keegi ostab selle Eestisse sisse. Keegi ehitab vihma käes, mõeldes oma laste ja naise peale ja kuidas ta peab eluaeg niimoodi vihma käes töötama, et oleks hea ja õige. Ühel hetkel ta väsib heast ja õigest. Keegi kallutab koppa ja püüab seda teha ettevaatlikult ning täpselt, et mitte kinga saada ja mitte rikkuda kallihinnalist truupi, sest eelmisest töökohast lasti ta joomise pärast lahti ja peale seda jättis naine ta maha. Nüüd ta käitub väga hoolikalt truubiga ja loodab, et iga kopatäis toob naise talle lähemale. Tülpinu ja väsinuna koju jõudes siunab ta ennast lapsikute ja rumalate fantaasiate eest ja joob ennast suurest ahastusest jälle täis, sest tunneb, et truubiga hoolikalt ringikäimine ei muuda siin elus midagi. Aga kraavivesi tahab lihtsalt mere poole voolata. Ja teebki seda vaikselt kuid vääramatult. Teeks ilma truubitagi. Teeb ka truubiga. Teda ei koti.

Ma ei saa siiani aru, mis mind nutma ajas. Vaatasin inimesi, kes seal töötasid ja mõtlesin, et mida nad tunnevad, kui nad seda teevad ja kui vajalikuks nad seda peavad. Mind ajab ahastusse, kuidas inimesed õigustavad oma tegemisi ja sõnu iga päev, et elul oleks mõte. Võib-olla nad ei teegi seda, aga mina teen ja sellepärast on vahel nii sitt oma nahas olla, kui ühtegi õigustust enam pähe ei torka.

Tegelikult oma masendusmõtteid mõeldes sõitsin ma üle vana truubi. Tänu sellele, et kõik inimesed ei halise ega murra pead elu mõtte üle, oli seal truup ja mul ei tulnud läbi oja kahlata. Püüdsin ennast mõistusele tuua selle faktiga, aga tundsin, oleksin õnnelikum, kui ma peaksingi iga päev ojas kahlama. Kust, kuradi päralt sellised mõtted ja tunded tulevad?!

http://www.sakala.ajaleht.ee/251005/esileht/5018245.php

Müts peas, mõte sees

Elu, mis vahepeal tundus nagu päriselt, on järsku muutunud kurja moodi sürreaalseks. Olen elus palju kordi seda tundnud, et elu juskui keeratakse pea peale. Ei teagi, kas tahaks teda tagasi jalule upitada. Jalule seadmisest ju ei piisa, et taastuks endine olukord. Kõik need nihked, pöörded väänded ja moonded, mis vahepeal on toimunud, muudavad pilti nagunii tundmatuseni ja kui pöörad enda arvates jalule, siis tegelikult pöörad uuesti pea peale. Ja ei saagi aru, mis on päriselt ja mis on farss. Sest kõik tähendused ja hinnangud muutuvad ajas pidevalt. Ma ei saa aru, kuidas saaks mul olla elupõhimõtted? Tahaks, aga iga kord, kui ma arvan, et mul on põhimõte, muudab elu oma palet ja siis ei ole ju tegelikult mõtetki omada põhimõtteid. Millel on mõte? Või tasub küsida, kellel on? Ja kas üldse vaja on, sest maailm toimib ka ilma mõtteta vääramatult edasi. Siiski, nii kuradi hea on mõelda, et mul on mõte. Aga see on juba tunne ;)

pimedusega löödud

Horisondid kahanevad punktiks ja pimedus vajub mu peale. Olen jälle oma mõtetega isekeskis ja ei suuda aru saada, kas nägin tonti ja siis tulid mustad mõtted või fabritseerisin tondi ja siis kustus maailm. Minu kõige suurem vaenlane pesitseb mu mõtetes, aga ma ei saa teda välja rookida, sest ta on nii peen ja vajalik instrument, millega elus toimetada.

Ma piilun sind aknast ja põrandapraost…

Hommikul ärkasin selle peale, et ülemisest korterist kostis kisa ja trampimist. Peretüli. Naine rääkis võimukal ja kõrgendatud toonil, mees määgis aeg-ajalt midagi arglikult vahele. Ma ei kuulnud sõnu, aga tüli tundus olevat tõsine. Nad madistasid oma pool tundi. Siis kuulsin kontsakingade klõpsimist otse oma pea kohal ja naine ütles nördinult: “Ja ves leto rabotala na dvuh mestah a tõ prosto bomzh!” Kontsakingad marssisid välisukseni, uks löödi kinni ja liftimootor hakkas tööle.

 

Mõtlesin, et minust on saanud teiste elude salajane piilur. Aga mis mul üle jääb korrusmajas elades. Kuigi varem ma ei pannud tegelikult tähelegi, mis minu ümber sünnib. Andsin pigem ise naabritele seliseid etendusi. Aga kui endal hetkel tõsiseid probleeme pole, siis kõigepealt avanevad horisondid oma ninaotsast kaugemal ja hiljem lisanduvad neile veel värvid. Elu lihtsad ja igapäevased asjad on järsku huvitavaks saanud. Kohati tunnen, nagu oleksin eile sündinud, sest kõik mu suured avastused ongi sellised argielu pisiasjad, mis järsku on omandanud minu jaoks mingi tähenduse ja värvingu. Oleksin nagu varjusurmast ärganud. Mida ma olen siis kõik need aastad kuni siiani teinud?

 

OTSISIN OMA ELAMATA JÄÄNUD ELU

 

Otsisin märulifilmidest

oma elamata jäänud elu –

aga mesilased pöördusid itta,

taevas ikka üks liigilus pilv!

 

Ja mu elamata elu pages ja pages

käes poolik punane kuu

 

Otsisin jututubadest

oma elamata jäänud elu –

aga Surm tuli uksele kookus,

märkis märkmikusse midagi üles!

 

Ja mu elamata elu ületas jõgesid

kannupoisiks hull varjuteater

 

Otsisin maksupettusest

oma elamata jäänud elu –

aga tumedapäine tüdruk sillal

pöördus seljaga kaadrisse ja lahkus!

 

Ja mu elamata elu otsis mind vastu

värsked kastanid silmadeks

 

Lugesin eelnenud ridadest

oma elamata jäänud elu –

aga käed olid kuivanud hapraks,

ja kööginuga kõndis pide ees pihku!

 

- Asko Künnap

Külmale maale

Olin kuu aega tagasi ostnud endale reisi Riiga ilumessile. Hinna sisse kuulus sõit Riiga ja tagasi, messipiletid ning kaks ööd messikeskuse kõrval hotellis. Töökaaslane ajas peale, et ma koos temaga sõidaks ja ma ei mõelnud pikalt enne kui nõustusin. Hiljem hakkasin küll mõtlema, et mida ma teen ilumessil kolm päeva. Eelmisel aastal käisin ka, aga siis ma võistlesin ja tänu sellele oli rohkem teha ning põhjust ka kauemaks jääda. Seekord tahtsin enne reisi lausa oma pileti maha müüa, aga ei leidnud ühtki soovijat.

 

Kuu aega tagasi ma veel ei teadnud, et mu mees saadetakse Rootsi komandeeringusse ja just sellel nädalavahetusel pidi ta korra koju saama, et siis uuesti veel pooleks kuuks minna. Mul ei olnud mingit tahtmist ise selleks ajaks ära sõita. “Kuradi moodne elu,” kirusin mõttes.  Olin nädal aega töötanud nagu loom, et korvata neid päevi, mis ma ära olen. Oli päris väsitav teha viis 12-tunnist tööpäeva järjest, kui tavaliselt olen harjunud töötama ülepäeviti või siis maksimaalselt kaks päeva järjest. Olin nii väsinud inimestest ja tööst, et oleks tahtnud terve nädalavahetuse lihtsalt maha magada ja mitte kedagi näha.

 

Meie buss pidi väljuma reede hommikul 05:00 Balti jaamast. Neljapäeval oli tööpäev. Õnneks viimane klient jäi ära ja sain varem koju, aga ma ei suutnud seda aega eriti kasulikult sisustada, sest reisiärevus tuli kallale. Ignoreerisin täielikult mõtet, et mul tuleb hommikul bussi peale minna ja lasin ajal lihtsalt voolata. Istusin õhtu läbi MSN-is. Mulle ei meeldi eriti reisida. Kui üldse, siis võiks reisida koos lähedaste või sõpradega, aga Rimmaga me pole nii lähedased, et meil koos mingi hullem fun oleks kogu aeg. Öösel mingi aeg läksin vanni ja jõin seal vermutit. Kui välja tulin, vaevas mind juba tappev uni, aga mul polnud asjadki veel pakitud ja ma ei suutnud otsustada, mida selga panna. Järsku tundus, et mul ei ole ühtegi normaalset pluusi ja jope krae peal nägin jumestuskreemi jälgi, mis niiske salfakaga nühkides maha ei tulnud. Masendus haaras mind. Kuu aega oli seda reisi planeeritud ja nüüd ei suuda ma normaalselt riietuda, lähen messile paksuna ja värvimata juustega. See tundus väga tõsise probleemina öösel ja unise peaga. Valisin umbropsu mingid asjad välja, mida hommikul selga panna ja viskasin mõned ajad kotti ka. Siis suigatasin poolteist tundi.

 

Hommikul jooksin alles pesuväel ja hambahari suus ringi, kui telefon helises ja Rimma teatas, et on autoga juba mu ukse ees. Riietusin välgukiirusel ja jooksin alla, ise mõeldes, et Rimma on hulluks läinud, sest kell oli alles 04:15. Kas ta kavatseb kolmveerand tundi Balti jaama sõita?  Rimma istus kõrvalistmel ja tema tusane mees oli roolis. Mees oli tige ja armukade, et Rimma ilma temata reisile läheb. Teadsin, et nad olid juba eelmisel õhtul selle pärast tülitsenud.

 

Buss läks pilgeni täis ja see oli seesama  vana külm ront, mis eelmisel aastalgi.  Bussis oli mingi lõbus ja kuumavereline seltskond, kes nõudis, et ventilatsioon töötaks täisvõimsusel. Ma ei võtnud jopet ega kindaid ära, sest nii kuradi külm oli. Meie ümber istus suurem sõpruskond keskealisi vene juuksureid. Üks mees oli oma naisega, mõlemad juuksurid. Max oli ainuke mees bussis peale bussijuhi ja käitus täieliku staarina. Tähelepanust tal puudust ei tulnud. Tema naine ähvardas, et kui ta nii palju teistega pläkutab ja ringi jookseb, siis magab ta hotellis uksemati peal. Meisterjuuksur Max jõi oma USA päritolu hõbeplaskukesest mingit kangemat märjukest ja muutus aina jutukamaks. Tema naisuke, Veronika ütles, et tagasi tuleb Max kuidas ise tahab, sest tema ei hakka ärasõidupäeval teda püüdma ja bussi peale lohistama.

Varsti peale väljasõitu huilgas üks vene juuksur: “A kogda budjet pissipauza i suitsupauza?!” Selle peale läksid teisedki elevile, sest kõik tahtsid juba suitsetada ja pissida. Märjamaa bensukas tehtigi paus. Vastutav tibi ütles ähvardaval häälel, et aega on täpselt kolm ja pool sekundit ja kes õigel ajal bussi ei jõua, see jääb maha. Inimesed voolasid bussist välja ja paus kestis tubli 15 minutit. Hiljem, piiripunktis tehti veel üks paus ja siis oli tibi juba armulikum: “Paus on täpselt 15 minutit, kes õigel ajal bussis pole, jääb maha.”

 

Buss veeres edasi Riia poole. Paljud magasid, aga jätkus ka seltsimehi unetuid, kes vatrasid omavahel ja kakerdasid mööda bussi ringi. Veronika uinus ja Max kappas naistesse,et rääkida oma mitmetest koertest. Enne uinumist kuulsin veel, kui tore koer oli tal üks vene spanjel, kes elas 11 aastaseks.

 

Aeg-ajalt ärkasin, sest Veronika oma sõbrannadega lõugas: “Muuusja! Maksiiiim!!! Tõ gdee!?” Lõpuks ei tulnud kisal enam lõppu ja pidin ärkama. Veronika oli täielikult virgunud ja aru saanud, et Musja on ära läinud. Naised pakkusid Maxile kodust kaasa võetud hõrgutisi ja alkot. Ahvatlustele oli raske vastu panna, sest Maxi enda eksklusiivne pudelike oli ammu tühi. “Musja, tõ potshemu  menja brosil?!” hõikas Veronika lõunamaiselt madala ja käheda häälega. “Ja tebja ne brosil,” ütles Max. “Ja tebja nezhno polazhil na sidenie shtob´ tebe horosho spalos.” Üleüldine naer. “Tõ shto tam delajesh, Muuusja!?” lõugas Veronika. “Ja soobshajus s kollegami,” teatas Max tähtsalt, aga hakkas siiski loivama oma rämehäälse kaunitari poole.

 

Loksusime mööda Riia tänavaid. Puhkes arutelu kõneminuti hinna teemal. Keegi soovitas telefonid üldse välja lülitada, sest kõnele vastamine pidi olema kolm korda kallim kui eelmisel aastal. Paljud lülitasidki telefonid välja, sest kartsid, et kliendid hakkavad helistama. Maxi telefon helises. Ta vastas ja rääkis pikalt itaalia keeles. “Pronto, pronto!” ütles Max tähtsalt ja lõpetas kõne. Veronika soovitas tal mitte telefonile vastata, aga Max ütles, et talle on tema kliendid väga tähtsad ja ta ei kavatsegi mõne krooni kokkuhoidmiseks neile ebameeldivusi põhjustada. Üks naine avaldas vaimustust selle üle, et Max nii hästi itaalia keelt räägib. Max ütles, et ta räägib vene, itaalia ja inglise keelt täiesti puhtalt, aga eesti keele eksamil kukkus läbi. “Ma küsisin sellelt tähenärijalt peale eksamit, et mitut keelt ta räägib,” seletas Max nördinult. “Ja kujutage ette, ta ütles mulle, et tema räägib ainult eesti keelt! Eesti on nii väike maa, et iga eestlane peaks oskama vähemalt üht suurriigi keelt. Ma ütlesin, et mulle pole seda eesti keelt vajagi ja tulin tulema.”

 

Islande hotelli juures roinas kogu seltskond bussist välja. Naised nägid enamvähem normaalsed välja, aga Musja oli vist natuke üle võtnud ja mitte esimest korda elus. Ta kakerdas oma nõtkuvatel peenikestel jalgadel ümber bussi ja vaatas, kuidas Veronika pakiruumist kotte välja sikutab. Maxi nägu oli lai nagu jaamakell ja paistes, silmaalused kottis ja jume lillakas. Minu jaoks väga ühemõttelised sümptomid,  mis viitavad pikale joodikukarjäärile. Mul tekkis tülgastus. Tundsin, et olen valel ajal vales kohas. Inimesed olid tulnud siia et ennast nädalavahetusel välja elada, aga mul polnud tuju ennast välja elada, tahtsin hoopis oma “Musjaga” koos olla.

 

Hotelli fuajees oli kõik samamoodi nagu läinud aastal, ainult natuke väsinum nägi kõik välja. Fuajee keskel seisev graniitsarvedega puust piisoni kuju oli vist vahepeal kirvemõrtsukate hordi ohvriks langenud ja siis tükkidest uuesti kokku pandud. Ta paistis kuidagi kõverik ja ma nägin liimimisjälgi. Üks sarv tundus ka, nagu oleks see piisoni külge äsja poogitud. Udupeen baar purskkaevude keskel oli oma endises hiilguses, aga purskkaevud olid välja lülitatud ja vaatepildina võis joogi kõrvale nautida lubjasette ja muude ollusega kaetud graniitastangut. Eelmisel aastal avaldas hotell mulle muljet, aga sellel aastal tundus kõik naljakas ja kuidagi käkilik. Võibolla ma olen lihtsalt tujukas ja näen maailma vastavalt sellele. 

 

Check in oli alates 14:00. Kell oli 10:30. Panime Rimma koti pakihoidu ja läksime ostukeskusesse hommikust sööma. Mäletasin eelmisest aastast, et seal on teisel korrusel terve rodu erinevaid söögikohti. Võtsime pannkoogid ja kohvi. Siis käisime peldikus hommikumukki tegemas ja läksime messile.

 

Messil oli kõik nagu ikka. Sain kohe selgeks, et midagi erakordset seal pole. Oli enam-vähem sama kaubamärkide valik, mis Tallinnaski. Otsustasin kaasavõetud latid siiski laiaks lüüa ja hakkasin igasuguseid küünekaunistusi ja värvilisi geele taga ajama. Leidsin mingid värvilised akrüülgeelid, mis pidid toimima nagu ehitusgeelid ja millega pidi olema super teha disaini ja prantslast. Võtsin kaks roosat ja hõbedase. Siis ostsin arutul hulgal kokku igasugu sädelusi. Olime Rimmaga kokku leppinud, et kohtume tunni aja pärast ja otsustame siis, mis edasi teha. Läksin tunni pärast kokkusaamiskohta, aga teda polnud. Kondasin veel tunnikese ringi ja läksin uuesti samasse kohta. Saatsin sõnumi, et ootan teda kokkulepitud kohas. Aga Rimmat ei tulnud. Proovisin helistada, aga ta ei võtnud vastu. Nägin tema tuttavat müügimeest.  See ütles mulle, et Rimma oli tükk aega olnud tema boksis, aga nüüd äsja kuhugi kadunud. Läksin tagasi kohtumispaika, pommitasin Rimmat sõnumitaga ja seisin seal 20 minutit, aga Rimma ei tulnud. Mul oli meel must. Uni tuli peale, kell hakkas neli saama, tahtsin hotelli minna, sest õhtul pidi toimuma maailmakuulsa küünedisainiguru Shanskaja koolitus. Tahtsin enne seda veel dushi all käia ja nac magada. Hakkasin minema ja pommitasin veel minnes Rimmat telefonikõnede ja sõnumitega. Kasu ei mingit.

 

Läksin solvunult hotelli ja mõtlesin, et tore üritus küll, mille eest kaks tonni maksta.  Magasin hotellis ja lülitasin telefoni hääletu peale. Rimma helistas mulle vahepeal kaks korda ja saatis sõnumi: “Olen Shanskaja koolitusel. See hakkab juba varsti lõppema. Kus sa oled?” Ma vastasin, et olen juba ammu hotellis ja magan.

 

Suikusin mingis poolunes ja mu aju tootis minu tahtele allumata mingeid “Kellavärgiga apelsin” stiilis rõvedusi ja õudusi. Ma nägin enda silme ees selgelt igasuguseid inimeste kehaosi ja nende katkemist ning purunemist. Igasugused jätked, sooned, kõõlused, silmad, suguelundid ja nidemed jäid okaste ja kidade otsa kinni, venisid ja katkesid. See kõik oli aegluubis ja muudkui kordus. Alistusin oma saatusele ja vaatasin kannatlikult oma väsinud aju produtseeritud filmi. Olin liiga kurnatud ja tülpinud, et vastikusest väänelda. Lihtsalt ootasin ja mõtlesin, et ühel hetkel peab see ju ära lõppema. 

 

Kell sai pool üheksa. Ärkasin, sest mul sai vastikustest lõplikult kõrini. Rimmat ei olnud, numbrituppa helistas mingi Julia ja tahtis Rimmat banketile kutsuda. Ma lubasin edasi öelda. Rimma sadas kümne minuti pärast tuppa sisse. Viskas oma koti nurka ja ütles, et läheb banketile ja on varsti tagasi. Ta oli juba all fuajees ise Juliaga kokku põrganud. Küsisin, et miks ta ei tulnud, ta ütles, et kohtas palju tuttavaid, kes teda oma boksidesse lohistasid. Ma olin nii tige. Mul justkui polekski muud teha, kui 2000 eegu eest kuskil messikeskuse nurgas seista ja oodata. Rimma lehvis minema ja ma hakkasin nutma. Mõtlesin, et Rünno jõuab võibolla kohe koju aga mina konutan üksi kuskil päraperses hotellis ja vahin muusikakanalit. Saatsin Rünnole sõnumi: “Kas reis läks hästi? Saada sõnum, kui koju jõuad.” Ta vastas, et on juba kodus. Küsisin, kas proovin öise bussi peale saada ja koju tulla. Ta vastas: “Proovi.”

 

“Muidugi proovin,” mõtlesin ma. Üksi restosse minna tundus mõttetu, tuju oli nagunii paha ja näha ei tahtnud kedagi. Restos söömine on siiski nii kallis lõbu, et seda on mõtet teha seltskonna pärast, aga mitte niisama, et kõhtu täis saada. “Ma ei kuluta oma hotelli eest makstud raha kasulikumalt, kui ma siin veel kaks ööd masendun,” mõtlesin ja hakkasin asju pakkima. Kibestumusega meenutasin, kuidas ma eelmisel aastal passisin samamoodi üksi hotellis, käisin üksi restos oma võitu tähistamas ja siis kell kaks öösel saabus Rimma banketilt ja kutsus mind alla baari, et ma aitaks tal mingite ameeriklastega suhelda, kuna ta ise ei oska ühtki keelt peale vene keele. 

 

Nutsin suurest solvumisest ja koduigatsusest. Kõndisin nutukriimu näoga toast peldikusse silmi pesema ja tuppa tagasi jõudnud, hakkasin uuesti nutma. Niimoodi trampisin päris mitu korda toa ja peldiku vahet. Tundsin ennast juba täitsa tobedalt. Sõin oma kotis olnud võileiva ära. Läksin fuajeesse, küsisin adminnilt, kuidas taksot tellida ja mis kell buss Tallinnasse läheb. Ta lubas mulle ise takso tellida 23:10 ja buss pidi minema 23:40. Rõõmustasin. Läksin veel üles, sest mul oli tund aega. Rimma jõudis ka kohale. Ta ütles, et tal on minu ees piinlik, et ta mind niimoodi üksi jättis ja telefonile ei vastanud. Rääkis vaimustunult banketist, kus mingi itaallane oli ta ära tundnud ja talle hoolega komplimente teinud. Ta oli purjus ja elevil.

 

Küsisin, kuidas Shanskaja koolitus oli. Rimma ütles, et Shanskaja oli tund aega rääkinud, kuidas küünetehnik peab ikka kohe algusest saadik ennast väärtustama ja küsima oma töö eest kõrget hinda, sest kui alguses teha tööd madalate hindadega, siis moodustub su klientuur ühiskonna põhjakihist ja sa ei hakkagi kunagi hästi teenima. Koolituse lõpus olid kolm tshikki, Shanskaja õpilased näidanud kolme lihtsamat disaini ja Shanskaja ise polnud pintslit kättegi võtnud. Juubeldasin mõttes, et ei olnud seda lollust vaatama läinud. 

 

Mõtlesime, et lähme alla ja teeme ühed dringid kuni ma taksot ootan. Rimma kaebles, et kuidas ma ta siis niimoodi üksi jätan. “Sa jätsid ju mind ka üksi. Seekord ja eelmine aasta,” ütlesin mina. “Ega sul minuta igav ikka ei hakka, sul siin nii palju tuttavaid.”  Rimma oli vait. Baaris olid kaks tshikki, kes muudkui tellisid ja tellisid igasuguseid keerulisi kokse ja flirtisid baarmaniga. Me ei jõudnudki midagi võtta. Rimma ütles, et hiljem läheb ka veel üks buss, aga ma olin kindlalt otsustanud esimesega minna. Tahtsin võimalikult vara jõuda, et veel kodus ka magada ja siis normaalselt päeva alustada. Kui ma jõuaks hommikul, siis Rünno juba varsti ärkab ja ma olen päev otsa unine. Veel lollim mõte olnuks terve laupäevane päev sõitmise peale kulutada. Läksin takso peale. Rimma kallistas ja musitas mind. Taksojuht tegi suure ringi läbi terve linna ja kasseeris 7 latti. S.o. 150 eeku. Kui juba  bussiga jaamast välja sõitsin, nägin aknast oma hotelli.

 

Minus ei tekitanud see taksojuhi tõmblemine isegi mitte viha. Olin ometi koduteel ja see oli kõige tähtsam. Nutsin bussis veel, sest kuidagi sita maitse oli kogu see reis mulle jätnud. Ise imestasin, et kust need tunded muudkui tulevad. Kui lõpuks üle Eesti piiri sõitsime, läks ängistus üle ja tundsin, et olen juba peaaegu kodus. Bussis tukkusin ja reis läks kokkuvõttes väga kiiresti. Pool kolm olin Pääskülas. Haruteelt helistasin ja tellisin takso. See seisis ja ootas mind juba, kui Pässa jõudsin, 03:45 olin kodus. Sõit maksis 100 krooni. Tulin tuppa, Rünno nohises teki all. Võtsin pimedas riidest lahti ja pugesin ta kõrvale. Kui ma voodisse ronisin, tegi ta silmad lahti ja vahtis mind unesegaselt nagu näeks tonti. Siis tundis mu ära, krabas kaissu ja ma magasin hommikuni sügavalt ja unenägudeta. Ärgates Rünno kõrval tundus kogu reis nagu üks pikk ja segane unenägu. Auk minu eelarves muidugi kinnitab selle tõelisust J

http://www.youtube.com/watch?v=l4t44O-B248

Rahvuslik uhkus

Sõitsin täna nr.18 bussis linna poole. Kell oli umbes kaks päeval. Bussis olid peamiselt pensionärid, koolilapsed ja emad väikeste lastega. J.V.Jannseni peatuses tuli peale purjus seltskond, kuhu kuulusid kolm meest ja ema lapsega. Neil oli tuju laes, ema pildistas mobiilikaameraga oma last ja mehed jõid lauaviina. Bussi täitis alkoholiaroom  ja joodikute rõkkavad hääled. Ühel noormehel oli peas mask vanamehenäoga ja hallide juustega.

“Kas ma olen ilus?” küsis ta minult, kui temast möödusin. Ma ei vastanud midagi.

Ta rebis maski eest, vaatas mind tigedalt ja mörises: “Aga nüüd!?” Ma ei viitsinud sellest midagi arvata, läksin ja istusin tema selja taha akna alla.

 

Seltskond nautis elu täiel rinnal edasi. Mehed rüselesid, jõid viina ja tegid lolli nalja kõigi aadressil, kes ette jäid. Vanamehemaskis noormees istus minu kõrvale, nõjatus minu poole ja seletas midagi, mida ma ei kuulnud, sest mul olid kõrvaklapid peas ja ma kuulasin muusikat. Keskealine vene mees, kes istus meie selja taga, haaras noormehel õlast ja palus tal mind rahule jätta. Seepeale hüppas noormees püsti ja ründas selja taga istuvat meest rusikatega. Talle tuli appi ta vend. Kaklus käis üle minu pea. Rünnatava mehe kõrval istus ema kolme lapsega, kes püüdis neid löökide ja rabelemise eest kaitsta. Noormehed karjusid, et venelastel oleks aeg Venemaale tagasi kolida. Minu kõrval istunud mees lõugas, et mingi venelane haaras tal selja tagant kõrist kinni ja seda ei saa nii jätta. Ema lastega palus rüselemise lõpetada.

Üks joodikutest manas näole pühaliku ilme ja ütles oma vennale: “Aitab! Vaata!”

Ta hoidis maskiga mehel õlgade ümbert kinni ja näitas näpuga istuvate laste poole. Maskiga mees õõtsus tema kaisutuses, jõllitas nüril pilgul lapsi ja karjus vene mehele: “Davai! Nüüd tuled meiega bussist maha! Ma löön su kasti! Mis õigusega sa mind ründad, kuradi tibla!!!”

Üks vene naine palus politsei kutsuda, aga ma ei suutnud oimugi liigutada. Naine helistas ise politseisse ja selle peale hakkas kakluse algataja karjuma, et tahab ise politseiga rääkida, sest teda ründas tema enda kodumaal mingi tibla. Bussijuht tuli vaatama, mis toimub ja palus joobes seltskonnal lahkuda. Maskiga mees seisis jalad harkis keset bussi ja lõugas: “Mina ei pea kuhugi minema! Visake tema välja!” ta näitas vene mehe peale.

“Sa tuled praegu koos minuga välja, tibla! Seal klaarime arved! Kas sa arvad, et oled pääsenud!?” noormees hüppas uuesti vanemale mehele kallale

“Palun lahkuge!” ütles vanem mees aktsendiga. “Mina väljun oma peatus!”

“Ooma pjeaatus!!” ilkus noor eestlane. “Davai, tule välja sealt, tibla, ära inise!” Naine, kes oli politseisse helistanud, läks ka närvi ja käskis noormeestel lõpetada rahulike inimeste tülitamine. Selle peale läks möll uue hooga lahti, sest ka naine oli venelane. Mehed liikusid küll aeglaselt ukse poole, aga lõugasid naisele solvanguid. “Tiblad Venemaale!!!” möirgas üks. “Kuradi vene lits!!!”

“Ükskord te surete nagunii!” lubas teine.

Natuke läks aega, kuni nad oma lapsekäru ja kärarikka seltskonnaga õue jõudsid. Akna taga sooritasid nad veel akrobaatilisi hüppeid ja peksid solvanguid karjudes peatusest väljuvat bussi. Kuulsin veel, kuidas nad, avastanud, et viinapudel jäi bussi, oigasid, et kõik on otsas ja kui poleks tiblasid, oleks neil viin alles. 

 

Tundsin kaasa venelastele, kes pidid ennast hetkel vist päris jubedalt tundma. Tahtsin neile näidata, et on eestlasi, kes neisse ka sõbralikult suhtuvad. Hakkasin juttu ajama naisega, kes politseisse helistas. Ütlesin, et tüübid olid ju algusest saadik tüli otsimise peal väljas, põhjust polnud vajagi. Aga kui politsei mängu tuli, siis tõmbasid kohe tagasi, argpüksid. Uimase eestlasena ei olnud ma veel siiani õieti aru saanud, mis tegelikult juhtus. Küsisin vene naiselt. Ta seletas mulle, et nolk oli mind ahistanud ja tagapingil istuv vene mees oli mind kaitsma asunud. Tänasin meest ja ta ütles mind õlale patsutades, et pole midagi. Oligi selline väga kontaktne inimene. Mõned inimesed ei karda füüsilist kontakti ja ei pea seda kohe ahistamiseks. Kui sa inimesega rääkida tahad ja ta sinu poole ei vaata, on ju tegelikult loomulik teda õlale patsutada. Aga mõnda katsu näpuotsaga, siis saad kohe tapmissüüdistuse kaela ja teenid ära mitme põlvkonna jotade verise kättemaksu, kes pimedatel talveõhtutel lauaviina rüübates veel oma lapselastelegi räägivad, kui jubedad on venelased ja milline kangelane on vanaisa. Noormehed arvatavasti sattusid eufooriasse oma rahvuslikest tunnetest. Muidu paariaseisuses ja põlatud, tundsid nad täna, kuidas kodumaa kutsub ja vajab nende kaitsvat kätt. Missiis, et põlved juba nõtkusid ja silmad läikisid, nende selg oli sirge ja rusikas löögivalmis. Täna oli nende suurpäev, said nemadki ennast väärikana tunda. On ju hea olla midagi enamat, kui lihtsalt joodik – rahvuskangelasest joodik. 

 

Olen eestlane, aga üles kasvanud kakskeelses peres. Täna ei olnud eestlane olla uhke ja hää. Oli häbi oma rahvuskaaslaste pärast ja hirm, mis saab, kui selliseid asju edaspidi rohkem juhtub. Väga paljud tülinorimised jõuavad Eestis välja rahvusliku vaenu külvamiseni. Tegelikult me ei pääse ju teineteisest – eestlane kohalikust venelasest ja Eestis elav venelane eestlasest. Me peame tahes-tahtmata koos edasi elama. Parem on tahes. Ja rahus. Ma ei taha, et peaksin igat vastutulevat venelast kartma. Ma ei taha eestlastelt peksa saada, kui ma vene keeles kellegagi räägin. Ma ei taha arutada Eesti ajalugu venelase seisukohast ja Eesti ajalugu marurahvuslikust seisukohast inimestega, kes on aru saanud, et ma pole kindlat poolt valinud. Ma tahan elada rahus.  

  http://www.youtube.com/watch?v=wFV15ZqWszs